Ilmselt sellel teemal on meeletutes kogustes artikleid neti avaldustes ja igasuguseid tähtkuju sobivust kirjeldavaid postitusi. Paljud isegi pandud tasu alla.

Minu meelest me armume elus mitmeid kordi ja kiindume veel rohkem kordi neist. Kuid kuidas me teame, kas see inimene ikka on meie jaoks? Päris tähtkujude järgi ei saa paika panna, meil kõigil eri sündimise kellaajad ja planeetide seisud ning looma-aastad, millal sündisime. Meil erinev elukool- me ei saa panna paika et üks tähtkuju ei sobi üldse teisega.

Kuid edasi siis suhetest. Ma pean tunnistama, et ma ka ise olen läbinud ära tuntud faasid : kutsika armastus; haletsus/pealesurutud suhe- no lihtsalt nagu polnud päris need tunded aga ta ju nii armastas… I know right; muidugi see paha poisi kiindumus- põnev ju alati; enda kaotamise suhe ehk elad vaid teise inimese jaoks, sellele järgneb ka veel ära kasutamine – põhimõttelist jooksed nagu jänes iga kella helina peale. See muidugi ei tähenda, et ma nii mitmetes suhetes oleksin olnud. Pigem paljud kiindumused ja tagaajamised on jäänud realiseerimata, sest ühel hetkel taipad, kui valel teel sa jälle oled.

Kui mingil määral tundsid end ära, siis ole rahulik me kõik käime läbi teatud faasid elus, selleks, et tunda ära see õige inimene ükskord. Samas aitab iga teekond meil paremini mõista ka seda, mida me otsime.

Ma nüüd natuke võtan ette eri situatsioonid:

Kas me tahame, et terve me suhe oleks fun- pidev põnevus ja üllatus igal nurgal. Sellisel juhul peaksime ka ise sama tugevalt seda elus hoidma.

Kas me soovime rahu ja stabiilsust aga meile kipuvad meeldima dominantsed, valjud ja kapriissed. Sest me arvame, et me suudame neid muuta või nad pakuvad meile oma jõulisuse all turvapaika. See ka nagu töötab ainult mingi aja, kui valju pool ei õpi olema paindlik ja mõistev. Sest armastades rahu oled varsti ise päris nullis teise kapriisidest. Ning alustad oma “Mina” ehitamist otsast peale.

Äkki kuskil on keegi parem ja ma seon end praegu temaga. Oh god… ei ma ei saa lasta end siduda aga seni kuni uut pole silmapiiril…ah, ma olen siis temaga ja vaatan mis saab.- Mis sul viga on ?Sorry aga päriselt, sa lihtsalt vahid ainult kaugusesse oodates that perfect fit’i. Võta time out ja vaata, kes su kõrval on ja kui sa ei tunne midagi erilist ta vastu, siis lase teine inimene vabaks. Ära lohista teda kaasa, sest sa lihtsalt ei oska üksi olla.
Teine variant selles situatsioonis võib olla ka see, et sa lihtsalt ei ole kunagi päriselt rahul, sest ta ei sobitu su maali sisse, mille maalisid mitu aastat tagasi ja oled siiani kohandanud järjest kitsamaks. Elu ei ole puzzle, kus kõik tükid on juba ette välja lõigatud ja sobituvad ideaalselt oma eeldatavale kohale.

Tihti võib olla meie loomus või arusaamad kombineeritud mõnest ülaltoodud või kõigist aspektidest-olenevalt siis meie isiksuse keerukuse astmest.

Mina isiklikult arvan, et täiuslikke inimesi pole olemas. Esmalt, kui meil on need nö roosad prillid veel ees mille raamid või värvus blokeerivad meie selget vaatevälja, siis on loogiline, et mingid defektid jäävad märkamata või ka neid tahtlikult varjatakse.
Ajapikku inimest tundma õppides võime avastada mingeid üksikuid asju, mida enne ei märganud või ei teadnud veel. Ja siis võime vaadata njääähhh ei sobi enam, tahaks midagi uut ja paremat.

Mina aga arvan, et kui need defektid muutuvad aja jooksul isegi mingil määral armsaks, siis on kõik hästi – need lihtsalt on osake inimesest, keda armastad. Ei ole pointi kohe jooksu panna või vägisi kaaslast väänama hakata enda poolt valitud vormi. Veel hullem on esitada ultimaatumeid. Et kui sa ei tee seda või teist siis järelikult sa ei hooli minust või me ei ole samal tasemel- nägemist! Pool, kes hakkab esitama ultimaatumeid, ei tea ise ka veel päris täpselt kuhu poole suunduda aga no hetkel ei mahu see inimene minu tehtud maalile, siis ma panen ta sobituma hirmutades!- see ei ole õige viis käituda teise inimesega. Pigem on tervem viis öelda kaaslasele selgelt, mis sulle haiget teeb või kuidas sa end ühe või teise asja suhtes tunned. See, kas ta tahab muutuda sinu jaoks on TEMA VALIK. Anna inimesele aega ja võimalust ning ole aus temaga, kui ta on sinu jaoks oluline.

Terve suhe on kahe inimese vahel, kes austavad ja mõistavad või püüavad mõista üksteist isegi vahest, kui see tundub keeruline. Me oleme kõik erinevad isiksused, meil on oma erinevad tahud ning täkked, mille oleme eluteel kaasa korjanud. Need on osa meist. Meil on meie oma isiksus ja iseloom. Me oleme valmis enda negatiivseid defekte õige inimese jaoks kohandama, kui nad on meie jaoks niivõrd olulised.

Suhtes peab olema emotsionaalne turvalisus. Sa tunned ennast turvaliselt ja tead, et sinu sõnu ei kasutata sinu vastu. Sa naudid ta lähedust ning koos olles on Teie vahel vaikiv soojus ning hoolivuse tunne. Te panustate ühiselt suhte toimimisse ning leiate kompromissid.  Sa ei häbene temaga koos olla. Sa tead, et ta ei alanda sind ühel või teisel viisil- sa oled hoitud.
Sul on turvaline ja hooliv kaaslane kellega sa saad olla sina ise. Sa tead, et ta hoiab ja austab sind isegi siis, kui Teie teed kunagi peaksid lahku minema. Seniks aga hoia ja armasta. Armasta oma kaaslast nagu tahad, et sind armastatakse. Pühenda end, kui oled kellegi valinud ja tunned seda soojust oma hinges, ära vahi rahutult ringi otsides kuskilt “midagi paremat”, sedasi võid kaotada parima.
Kõik tuleb sinuni nagunii, mis tulema peab ära vääna ennast ega oma saatust,hinga ja lase asjadel loomulikul moel voolata.

Toida endas soojuse ja armastuse energiat ning see toidab sind vastu. Ole mõistev, ole hetkes, hinda ja hoia.
Armastus ühineb hinge ja keha vahel. Mõistus lülitage välja, see lõhub sideme hingede vahel. Kuula enda süda ning sisetunnet ja lase end juhtida sellel.