Kuigi ma pole veel enda 80-dates eluaastates on mul Teile palju jutustada enda elust, kogemustest ning enese motiveeringu moodustest.

Tihti kuulen ma küsimust oota vana sa nüüd oled, et juba sellist juttu räägid? Samas teisalt küsitakse endiselt dokumenti, kui lähen veiniõhtuks varusid täiendama.

Väiksest saati on mul tunne, et ma ei kuulu kuskile, kuna ma näen alati eesriidest kaugemale. Ma märkan asju, mida teised ei märka, ma mõistan inimesi, keda keegi ei mõista.

Mäletan isegi hetki, kui ma olin alles hällis ega vallanud veel enda keha üle kontrolli, sest lihased vajasid veel arengut. Jälgisin ümbritsevat ja toimuvat. Imetlesin neid kõristeid enda nina all ja mõtisklesin, miks inimesed neid siia panevad mu nina alla ja mis ma nüüd nendega peale peaks hakkama. Need varjasid kohati mu vaatevälja, et saaksin tuba uurida nurgast nurgani.

Aastaid kirjutades vanemana sahtlisse enda kirjatöid ja raamatuid avastasin end mõttelt aga mis oleks siis kui ma jagaksin enda peas olevat maailma ka ümbritsevate inimestega. Minu maailmavaade pole kõigile aga ehk ma saan anda Teile midagi, mis paneb Teid sügavamalt mõtlema või rõõmu tundma, et ohhh minu elu polegi nii halb.

Vaatame edasi, mis mul Teile jutustada on 🙂 …